Arukask

on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni valge tüve ja pikkade rippuvate okstega. Ilus välimus ja kasulikkus on teinud kasest eestlaste ühe lemmikpuu, millest annavad tunnistust paljud muistendid ja laulud. Oma soojust lisab juurde õhukeste kaselehtede õrn kohin.

Kaski on Eestis neli liiki. Soo- ja arukask on puud, vaeva- ja madalkask aga põõsakujulised kased.

Arukasele on erinevalt sookasest iseloomulikud paljad vahatäpikestega kaetud punakaspruunid võrsed. Emas- ja isasõied on koondunud urbadesse. Emasurvad on mõne sentimeetri pikkused, moodustuvad kevadel, isasurvad poole pikemad ja tekivad juba sügisel. Viljaks on arukasel väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti võib tuule abil lennata päris kaugele.

Arukask on väga kasulik puu: kõik tema osad on leidnud oma rakenduse. Puidust valmistatakse vineeri, samuti sobib see hästi kütteks. Kuid kasepuidust tehakse ka suuski. Nikerdamiseks sobivad suurepäraselt kasepahad. Puidust võib toota sütt, lisaks kasutatakse kasepuitu  äädika, atsetooni, tõrva tootmisel. Kasetõrva on kasutatud ka ravimina nahahaiguste korral. Omapärane materjal on veel kasetoht. See on koore pindmine õhuke valge kiht, millest saab punuda kauneid korve, karpe, ehteid, kuid millest tehakse ka määrdeõlisid. Kasekoort saab kasutada ka naha parkimiseks. Lehed on ravimiks uriinierituse parandamiseks, samuti heaks lisatoiduks kitsedele.

Arukask on parim puuliik saunavihtade valmistamiseks. Vihtu tehakse siis, kui lehed on täis kasvanud. Vanarahvas uskus, et vihtu tuleb valmistada siis, kui on noorkuuaeg, kuiv pilvine ilm, puhub lõuna- või läänetuul. Pühapäeval ei tohtinud vihtu teha. Valmistatud vihad kuivatatakse, soolatakse (Soomes) või sügavkülmutatakse. Vihtlemine vähendab lihaste väsimust, parandab vereringet, peletab väsimust, annab hea une ning söögiisu.

 Okstest valmistatakse luudasid ja kauneid munapühade linnupesi. Ravimina on kõige laiemalt levinud kasepungad. Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse need külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada.

Kasevitsal oli vanasti maagiline ja kasvatav toime, seda nähes muutusid lapsed heaks ja sõnakuulelikuks, kasevitsa kutsuti urvaplaastriks.

Karjala kask ehk maarjakask pole omaette liik, vaid arukase haruldane  vorm, mis kasvab ka looduslikult Põhja- ja Lääne Eestis. Hea on maarjakaske ära tunda mügerikulise tüve järgi, mis  meenutab boamadu, kes oleks nagu  terve pesakonna hiiri alla neelanud. Karjala kase puit, millest saab valmistada väga kaunist mööblit, on punastest, lilladest, roosadest, kollastest ja valgetest toonidest kirju. Sellised ilusad puutükid on Soomes, Karjalas ja Lapimaal olnud kasutusel isegi raha asemel. Karjala kase puit on väga kallis. See on ahvatlenud kurjategijaid, kes hävitasid Pärnumaal looduskaitse all olnud Eesti kõige suurema maarjakase.

Karjala kask on keskmiselt 10-15 meetrit pikk, üksikud puud võivad kasvada 20 meetrini. Karjala kask on harunevate, jändrike ja kõverate okstega, mitme ladvaga, tihti mitme tüvega puu või maapinnalt harunev peenikeste tüvedega põõsas. Karjala kase tüvi on vaid erandjuhtudel sile. Tüvel ja jämedamatel okstel võib näha ribisid, kühme ja paksendeid, milles on kõige rohkem näsastunud puitu. Peaaegu alati jääb silma pikuti lõhenenud koor, mis on puidu ebaühtlase jämenemise tagajärg. Paksendid, mis moodustavad tüve ümber enam-vähem ühtlaselt jämenenud rõnga, võivad juba noores eas olla kaetud musta korbaga, kuid nende vahekohtadel korp puudub. Sageli peetakse karjala kase tüvepaksenditeks puudel laialt levinud pahkasid. Viimased on aga välised moodustised vaid tüve ühel küljel.

Looduses kasvavad karjala kased kas üksikult või rühmiti koos teiste puudega. Vähese konkurentsivõime tõttu jäävad nad alla kõrval kasvavatele teist liiki puudele. Maarjakask on lühiealine ja hakkab puistust välja langema juba 40–50 aasta vanuses.

Arukasel on omad vaenlased: tihti võime näha vaksiku röövikuid tema lehti söömas, tüvel halli seent tuletaela või musta pässikut, ka omapärased oksapuntrad puuladvas on seente töö.

Eesti arukaskede vanus võib ulatuda 150 aastani. Siiski küünib vanimate kaskede eluiga üle paarisaja aasta. Esikohal võiksid praeguste andmete järgi olla Põnda kask Saaremaal ja Mäletjärve kask Tartumaal. Nende kaskede vanust on hinnatud koguni 250-le aastale.

Jämedaimaks kaseks on Siiriuse kask Võrumaal, mille ümbermõõduks on 390cm. Jämedad kased on veel: Tikuta kask Põlvamaal  - ümbermõõt 389cm, Naha külas Põlvamaal kasvav kask  - ümbermõõt 364cm ning Rulli kask Võrumaal Ruusmäel - ümbermõõt 360cm.

Kask on Soome rahvuspuu.

● MÄNGI

„Ringi mõtisklused“

Valige üks puu, näiteks kask, ning seiske selle ümber ringis. Kõik ütlevad järjekorras midagi kase kohta. Võib öelda alates kase ladinakeelsest nimetusest kuni jäähokimeeskonnani „Kaselehed“. Kui kõik on ühe korra rääkinud tehakse uus  ring kuni kõik teadmised ja fantaasia on otsas. Kui keegi jääb toppama võib teda vihjega aidata.

Mänguga treenitakse seostamisvõimet, samuti julgust teiste ees kõnelda. Ka selgub, et kõikide teadmised üheskoos moodustavad suure terviku.