Märgistatud kivikalme on üks siinsel põllul olevatest kolmest kalmest.

Eestis üldse on kõige enam muististest säilinud kivikalmeid (üle 2000 ).

Kivikalmed levisid peamiselt Põhja- Euroopas. Eesti vanimad  kivikalmed pärinevad pronksiajast ja neid rajati kogu maal muinasaja lõpuni. Saaremaal ja Põhja-Eestis levinud kivikirstkalmed olid ümmarguse põhiplaaniga 8-13 meetrise läbimõõduga kivivared. Kõrgus ulatus 30 cm pooleteise meetrini. Kirst moodustus paeplaatidest. Matusekoha ümber laoti ringikujuliselt kivimüür. Kirstu ja ringmüüri vahele maeti teised pereliikmed. Keskele maeti kõige tähtsam surnu. 

Meie rajale jäävad kivikalmed pärinevad II aastatuhande algusest ja neid nimetatakse hilisteks kivikalmeteks. Need rajati põllumaade keskele jäävale kõrgemale kohale. Mitu lähestikku asetsevat kalmet ühe küla juures viitavad mitme erineva suguvõsa matmispaigale. Üksik kalme viitab suurema kogukonna ühisele matmispaigale. Maeti nii eelnevalt põletatud kui ka põletamata laipu. Kaasa pandi väärisesemeid, toitu ja muud teispoolsuses vajaminevat. Rohkesti on leitud ehteid. Tööriistadest on enim leitud nuge, kirveid ja vikateid.

Nüüd seame sammud kivikalmest mööda kiviaiaga ääristatud külateele. Paremale jääb Tülivere talu.  Nimi tuleneb soome keelest tiili – telliskivi. Viimaseid olla talumail põletatud. Selles talus elas mõnda aega Eduard Vilde romaani „Prohvet Maltsveti“ prohveti prototüüp Juhan Leinberg. Ta  oli siia saadetud Albu vallast, kus oli mõisahärrat pahandanud. 1859. aastal võttis toonane Kuusalu kirikuõpetaja Eduard Ahrens ta oma järelvalve alla. Läheme üle Lõpeveski oja ning kohe paremal seisab suur hiiepuu.