| 
  • If you are citizen of an European Union member nation, you may not use this service unless you are at least 16 years old.

  • You already know Dokkio is an AI-powered assistant to organize & manage your digital files & messages. Very soon, Dokkio will support Outlook as well as One Drive. Check it out today!

View
 

LINNUD  KOOLIPARGIS

Page history last edited by rihu 15 years, 1 month ago

 

Eestis on ametlikult kohatud 332 linnuliiki.

Kõikidest Eesti looduses elavatest linnuliikidest on metsade ja puudega seotud pooled.

Ka Kuusalu kooli ümbrus on metsalindude poolest rikas. Tunniajalise jalutuskäigu jooksul võib näha või kuulda laulmas üle kahekümne erineva linnuliigi.

Koolitrepilt lahkumata võib vaiksel kevadhommikul märgata ja jälgida vähemalt kolme linnuliigi tegevust. Need on linavästrik, rasvatihane ja metsvint.

Linavästrik on leidnud sobiva pesitsuspaiga katusekivide vahel koolimaja katusel.

 

Suure arukase okstel armastab laulda ja tervitada kooliuksest  sisenejaid rasvatihane. Teda on kerge ära tunda ainult temale iseloomuliku lihtsa ja meeldiva lauluviisi järgi "tsitsifüüü, tsitsifüü", mis kõlab kui "sitsikleit-sitsikleit". Rasvatihane on elav ja liikuv lind, keda Eestis võib kohata aastaringi.

 

Puude vahel maapinnal jalutab rahulikult ringi metsvint, kes on ka Eesti arvukaim laululind. Metsvindi kiiretempoline laul on lühike, mida rahvas on ilmekalt edasi andnud lausega “siit siit siit siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk....”. Isalind on värvikirev, emalinnu sulestik  on valdavalt pruunides toonides.Suhteliselt suur linnurohkus võib olla põhjustatud sellest, et siin leidub rikkalikult erinevaid elupaiku ja pesitsemiseks sobivat alusmetsa. Metsa tihedat põõsarinnet on viimastel aastatel küll suuresti hõrendatud, kuid praegu see veel oluliselt lindude elukvaliteeti ei ohusta.

 

Ainuke liik, kes võib vahetada edasise raie tõttu elupaika, on punarind.

 

Rohevint saabub meile märtsi lõpul ja aprilli algul. Rohevint eelistab pesapuuna kuuske, ilmselt seepärast võibki teda kohata ka koolimaja ees pargis suure kuuse ümbruses. Sügisene lahkumine algab septembris.

 

 

 

Väikese-lehelinnu tunneb ära tema erilise laulu järgi. Tema laul on monotoonselt tiksuv “tsilp-tsalp-tsilp-tsalp”. Laul võib kõlada kord heledamalt, kord tumedamalt. Sellise iseloomuliku laulu tõttu on väike-lehelind rahva hulgas silksolgi nime all hästi tuntud. Lauldes peatub väike-lehelind tihti kõrgel puuvõras või kuuse ladvas, nõksutades pead laulu rütmis kord ühele, kord teisele poole. Väike-lehelind on rändlind, kes saabub tavaliselt aprilli keskel, lahkub meilt augustis-septembris.

Putuktoiduline lind, kelle põhitoiduks on põhiliselt väikesed mardikad ja nende vastsed.

Sügisel sööb ka marju.

 

Hallrästas on see rästas, kelle iga liikumist saadab lausa kiuslikult segav kärisev hääl. Ta on väga seltsinguline lind, aga seda jubedam on lugu, kui keegi üritab hallrästa pesale ligi pääseda. Nimelt siis võivad appi tulla ka ohvri naabrid. Hallrästad võivad nii korraldada rünnaku ka inimesele: algul pikeerivad ja raplevad, siis aga kuhjavad ründaja üle väljaheidete koormaga. Nii hoiavad paljud linnud, kes muidu agarad teiste munade sööjad on, hallrästa pesadest alati kaugele. Hallrästas pesitseb üldiselt kõikvõimalikes puistutes, aga viimasel aja rändab neid üha rohkem linnadesse, kus leitakse sobivad pesapaigad parkides, kalmistutel ja ka lihtsalt teede ääres. Hallrästas on koloonialiselt pesitsev lind, sagedamini on koos 10...30 paari, vahel aga veelgi rohkem. Tihti võib näha ka seda, et kaks või kolm paari on leidnud pesale sobiva koha ühel puul. Sügisel toituvad hallrästad peamiselt marjadest, olles suurimad marjasöödikud inimese aias, kuid kevadise ja suvise putukate ning umbrohuseemnete söömisega toovad nad aiale igal juhul rohkem kasu kui marjade söömisega kahju. Novembris rändavad hallrästad Lõuna-Euroopasse, et kevadel märtsis taas tagasi pöörduda.

 

Laulurästas on Eestis üks ilusama lauluga linde, mõned peavad tema meloodiaid ja esitust isegi kaunimaks kui ööbiku oma. See on andnud talle ka hulganisti nimesid, mõned nimed on ühised ööbikuga: sisask, künnilind, kirirüüt; teised näitavad laulu sarnasust kas hea või halva nüansiga: abiööbik, kuuseööbik, võltsööbik, solgiööbik; kolmandad aga viitavad hoopis tema heale pesaehituskunstile: potträstas, kõdurästas.

Sulestik on laulurästal võrdlemisi tagasihoidlikes oliivpruunides ja hallides toonides, kaenlaalune, mis lennates välja paistab, aga ruuge.

Eestis on ta väga sage, peaaegu kõigis kuusepuudega metsades elav lind. Eelistab laulurästas niiskemaid kuusikuid ja eriti meeldib talle tihe alusvõsa. Laulu ajal istub ta harilikult kõige kõrgema kuuse ladvas ning laulab tihtipeale kogu päeva. Tema mitmekesise laulu tunneb ära selle järgi, et ta kordab igat stroofi mitu korda. Maapinnal askeldab ta kiirete hüpetega, ärevuses aeg-ajalt tiibadega tõmmeldes ja nokka klõbistades.

Kuuskede alt otsib laulurästas endale toitu, milleks on mitmesugused selgrootud, näiteks vihmaussid ja hulkjalgsed. Suve teisel poolel, kui marjad valmivad, saavad aga temagi toiduks eelkõige marjad.

Sügisel, oktoobri teisel poolel lahkuvad linnud lõunapoolsematele aladele talvitama. Kevadel saabuvad laulurästad Eestisse juba märtsi lõpul või aprilli alguses.

 

Pisikest pöialpoissi on nimetatud ka Euroopa koolibriks, sest ta on Euroopa laululindudest kõige pisem, kaaludes ainult 5…6,5 g. Pöialpoiss kuulub julgeimate lindude hulka ning laseb oma kaunivärvilist sulestikku üsna lähedalt imetleda.  Selle linnu ilu on kujutlematu: üle lagipea on isalinnul kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas.

Nii nagu pöialpoiss ise on pisitilluke, on ka ta hääl ülipeenike, kuuldav ainult vilunud kõrvale. Seega võib tema laul olla kriteeriumiks kuulmisteravuse hindamisel. Vananevale inimesele muutub pöialpoisi häälitsus kuuldamatuks ühe esimese häälena looduses, sest vanaduses kõrv nii kõrgeid helisid lihtsalt enam ei taba. Pöialpoiss on tavaline meie looduses nii suvel kui talvel. Osa isendeid rändab sügisel edelasse, pehmema kliimaga aladele. Asemele tulevad põhjapoolsemad pöialpoisid, kellest suur osa rändab läbi meie alade kaugemale edelasse, osa aga talvitub siin, liitudes talveks paigale jäävate kohalikega. Pesitseb pöialpoiss kõigis okas- ja segametsades. Pesa ehitab ta tavaliselt kuusele ja kinnitab selle allarippuva oksa tipuosas oksaharude vahele.

Pöialpoisi toiduks on põhiliselt väikesed putukad, nende vastsed ja munad. Talvel toitub ka okaspuude seemnetest.

 

Põhjatihane, nagu kõik tihased, on väga liikuv ja vilgas lind. Ta on eluks põhjamaadel hästi kohastunud: vastandina teistele tihastele ei otsi ta toitu ainult kõige peenemailt okstelt, vaid ka tüvedelt ja neil kasvavate samblike alt ning koorepiludest.

Nagu põhjatihase nimigi ütleb, on ta eriti levinud põhjapoolsetes piirkondades. Ka Eestis on ta arvukas. Kevadeni hulguvad need linnukesed ringi kaunis suurte salkadena, tihti koos teiste tihastega. Märtsi lõpul ja aprillis hakkavad paarid salkadest eralduma, et siirduda pesitsusalale. Põhjatihane on putuktoiduline lind, kelle põhitoiduks on põhiliselt väikesed mardikad. Talveks kogub ta omale tagavaraks puuseemneid, mida peidab puukoore piludesse.

 

Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske. Emaslind roosakashalli värvusega on tagasihoidlikum. Leevike on levinud kogu Euraasias. Eestis on ta tavaline, kuid ta levik on hajus. Leevikest võib kohata kuusikutes, parkides, elamute ümbruses. Põhitoiduks on seemned, võrsed ja pungad. Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi. Põnev on tema käitumist jälgida lindude talvisel toidulaual, kus ta "esineb" tõelise ainuvalitsejana. Emaslinde isaslinnud ei puutu, kuid ülejäänud liigiesindajad peletatakse järjekindlalt eemale. Seetõttu võib ise sageli jääda tühja kõhuga. Need toiduotsijad leevikesed on paiksed. Talveks nad ära ei lenda. Osa leevikesi lahkub oktoobris-novembris lähipiirkondadesse talvitama. Tagasi saabuvad märtsis-aprillis ning alustavad paaride moodustumist. Enamik paare püsib koos vaid pesitsusaja.

Leevike rõõmustab inimest oma kauni välimuse ja õrna viletaolise lauluga.

 

Talvike on umbes varblasesuurune, suhteliselt pika saba, kollase pea ja pruunika kehaga lind. Talvike on levinud üle kogu Eesti. Elupaikadena eelistab ta suhteliselt lagedaid alasid: puisniite, heina- ja karjamaid, raiesmikke ja kadastikke. 

Käitumiselt on ta kohmakas ja rahulik, lubades inimest kuni mõne meetri kaugusele. Talvel armastab talvike tegutseda salkades, kus omavahelised riiud ja tülid on üsna sagedased. Toitu otsib talvike ainult maapinnalt ning ta sööb peamiselt seemneid ja marju. Putukaid tarvitab vaid pesitsusperioodil. Talvikese laul on lihtne ja ühetaoline, ta kordab pikalt üht ja sama silpi "tsiitsiitsii...". Rahvasuus on tõlgendatud tema laulu lausega "siit siit siit saab Rii-ga". Pärast teise pesakonna üles kasvatamist hulguvad talvikesed salkades või pesakonniti siin-seal ringi. Sageli jääb talvike meile talvituma, kuid osa lindudest rändavad ka lõuna poole. Sügisene  äraränne algab septembris-oktoobris, kevadel saabuvad talvikesed juba märtsis.

 

 

Põldlõoke on varblasest veidi suurem, jässaka kere, suure pea ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga lind. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Välimuse järgi teatakse seda lindu üldiselt väga vähe, kindlasti aga on kõik kuulnud suvel põldlõokese lõõritamist. Linnu laul pole küll väga helirikas, kuid on see-eest väga meloodiline.

Ta kombineerib oma käsutuses olevat noodivaru mitmeti, laulab kõvasti ja kaua. Tavaliselt võib teda laulmas kuulda ja näha lennul, kui ta tõuseb ringidena aina kõrgemale ja kõrgemale (kuni 400 meetrit), et sellest kõrgusest siis alla maapinna poole laskuma hakata. Laulmisperiood kestab linnu saabumisest varakevadel tavaliselt juuli keskpaigani (või isegi kuu lõpuni). Oma elupaikadest rändavad ära vaid põhjapoolsemate alade linnud, talvitumaks Lääne-Euroopa maades, Aasia lõunaosas ja Põhja-Aafrikas.

Põldlõoke toitub maapinnal, otsides toitu taimedelt nii kõrgelt kui nokk ulatub. Kevadel ja suve esimesel poolel moodustavad nii vana- kui ka noorlindude toidulaua putukad, suve teisel poolel ja sügisel aga peamiselt seemned. Põldudel elutseva liigina hävitab põldlõoke ka põllutaimede kahjureid. Samuti sööb ta umbrohuseemneid, olles inimesele tubli abiline. Kasvavatest viljapeadest ta teri ei lüdi ja korjab vaid maha pudenenuid ning on seega põllul elutsevatele pisinärilistele tõsiseks toidukonkurendiks.

 

Kooliümbruse metsas viibides võid kuulda ka mitmete ülelendavate lindude häälitsusi, nagu näiteks hanede ja kalakajakate omi.

 

MÄNGI

 

Linnumäng

Sissejuhatuses korratakse nende lindude nimed, keda lapsed sel päeval on kuulnud laulmas.

Üks laps valitakse kulliks, kes lendab mõneks ajaks oma pessa puhkama. Samal ajal seisavad ülejäänud mängijad rivis. Õpetaja kui mängujuht sosistab igale lapsele ühe eelnevalt meenutatud laululinnu nime.

Kohale lendab kull, kes küsib laste käest, kas siin lendab ringi mõni lind: näiteks rohevint.

Nimetatud linnud lendavad oma pesast välja ja kull püüab neid tabada. Väga tublid on need linnud, kes jõuavad oma pessa tagasi. Kui kull on mõne linnu kinni püüdnud, viib ta linnu oma pessa.

Edasi võib mängida ka nii, et kull vahetab kinnipüütud laululinnuga kohad. Õpetaja annab endisele kullile laululinnu nime.

 

Putukate pood

Üheskoos mõeldakse, milliseid putukaid võiks putukapoes müügil olla. Mängujuht valib välja poemüüja ja ostja. Ülejäänud lastele sosistab ta igaühele kõrva mõne putuka nime, näiteks: sipelgas, kärbes, lepatriinu, kiil jne. putukad istuvad pingile või murule. Ostja küsib poest ühte putukat. Müüja küsib putuka eest tasu (näiteks plaksud käele). Kui putuka eest on makstud, tõuseb see püsti ja lendab või sibab ostja eest ära. Ostja püüab teda. Kui putukad on kinni püütud vahetuvad osad. Juhul, kui ostjal ei õnnestu putukat kinni püüda, saab putukas uue nime ja ostja alustab ostmist uuesti.

Comments (0)

You don't have permission to comment on this page.