LOOMADE  JÄLJED

Matkamine - jalutamine looduses on palju huvitavam, kui tead, millised loomad ja linnud läheduses viibivad või on varem samas kohas käinud. Jäljed räägivad palju loomade liikumisest ja käitumisest. Kui saad nende jälgedest aru, pakub jalutuskäik looduses rohkem rõõmu ja annab uusi teadmisi.

Tiheda inimasustuse ja maanteede tõttu elab meie kooli ümbruse parkmetsas vähe metsloomi. Küll aga võib siin kohata koera ja kassi jäljeridu.

Loomade jalajälgi on kõige kergem märgata lumel. Ideaalne selleks  on maad kattev paarisentimeetrine sulalume kiht. Selles on jalajäljed hästi nähtavad ja selgepiirilised, iseloomulikud detailid tulevad ilmekalt esile ja neid saab hõlpsasti määrata.

Lumeta ajal paistavad jäljed paremini silma taimkatteta pinnasel pärast vihma. Ka metsarajade  ja lompide või kraavide  põhja mudakihis on jäljed suurepäraselt näha.

Kõige parem viis jälgede tundmaõppimiseks on need täpses mõõtkavas paberile joonistada. Kõikide jäljedetailide väljajoonistamine aitab need paremini meelde jätta. Hea moodus jälgede jäädvustamiseks on kips- või parafiinjäljend.

IMETAJATE  JÄLJED

Imetaja jalajälg on seotud talla ehituse ja kujuga.

Tallulkõndija jälg

Tallulkõndijad on üldiselt lühikeste jalgadega loomad, kes liiguvad suhteliselt aeglaselt, sest nende jala ehitus ei sobi pidevaks kiireks liikumiseks, nagu on jooksmine ja hüppamine. Ka inimene on tallulkõndija, sest kõndides toetame jala maha kogu tallaga, aga joostes ainult päkaga.

Algselt olid kõik imetajad tallulkõndijad ehk teisisõnu - nad toetusid kõndides tervele tallale ning igal jalal oli viis küünega varvast. Selline jalatüüp on nüüdseks säilinud peamiselt enamikul putuktoidulistel, näiteks siilil, karul ja mägral.

Loomadel, kellel on viis täielikult välja arenenud varvast, on varbad eri pikkusega.

Varvul- ja kabjulkõndija jälg

Loomad, kes liiguvad enamasti joostes, on kas varvul- või kabjulkõndijad. Nendel loomadel on pikad saledad jalad. Osa jala luudest on märgatavalt pikenenud, aga vähenenud on varvaste arv, mõned varvastest on tugevamad.

Liikumisel toetuvad varvul- ja kabjulkõndijad varvastele või ainult varbaotstele. 

LINDUDE  JÄLJED

Lindude määramine jalajälgede põhjal on raske ülesanne ning eeldab kogemusi ja head linnutundmist.

Lind toetub maapinnal kõndides ainult varvastele. Linnu jalal ei ole kunagi rohkem kui neli varvast. Linnul puudub väike varvas ja esimene varvas (pöial) on suunatud taha. Esivarvastest on tavaliselt kõige pikem keskmine.

Varvaste tippudes paiknevad küünised, mis on röövlindudel väga tugevad, aga partidel väiksed ja vähearenenud.