| 
  • If you are citizen of an European Union member nation, you may not use this service unless you are at least 16 years old.

  • You already know Dokkio is an AI-powered assistant to organize & manage your digital files & messages. Very soon, Dokkio will support Outlook as well as One Drive. Check it out today!

View
 

Pajulinnus

Page history last edited by rihu 15 years ago

Muinasasukate kunagine varjupaik Pajulinnus  (Linnapaju, Linnapao)

paikneb  lauritsakivist kirde pool soos, 300 meetrit Peterburi maanteest.  Arvatakse, et nimetus tuleneb sõnast „padu“ või „pado“, mis tähendab soist ala. Pajulinnusest on säilinud  20- 50 cm kõrgune ja 200 m pikkune ringvalli ase ning vallide vahel 3300 ruutmeetrine  linnuseõu. Kahjuks vajab linnuse ümbrus korrastamist  ja võsast puhastamist. Ringvalli ase on küll kohati hästi näha, kuid linnusele pääsemine on keeruline. Ka praegu on ala soine.                                                          

Linnusele pääsemiseks peame laskuma ringteelt alla kaskede rea poole. Kohati on puudel valge- sinitriibulised värvitud märgid. Neid tasub silmas pidada, kui linnust asutakse otsima. Kased jäävad vasakut kätt, paremal voolab Lõpeveski oja (linnuselt tulles jäävad kased paremale ja oja vasakule käele). Esialgu on õiget teed kergem leida, sest võsaalune on puhas ja radagi ees. Jõudnud angervaksadeni, tuleb neist  läbi minna ja hoida rohkem vasakule. Kaugel eemal paistab kõrgepingeliin. Ringmüüri algust ja linnusele jõudmist tähistab post, millel värvitud number kaks.

Ehitajad nägid linnuse ehitamisega palju vaeva, sest vallide alla jäi pehme soopind. Kõige alla laoti haod, nende peale palgid ja alles siis sai kivivalli laduma asuda. Paekivist valli kanda jäi veel puust kaitseehitis. Linnus hävis tulekahjus. Seda tõendavad kaevamistel 10 – 20 cm paksusest kultuurikihist leitud söestunud viljalademed (rukis, oder, hernes), põlenud puitehitiste jäänused ja keraamika.                                                                                  

Arvata võib, et linnusel oli varjupaigaks, sest puudus kaitselinnusele iseloomuliku kõrge vall. Linnus on hästi varjatud, peaaegu läbipääsmatus soos, kohale jõuti  salatee kaudu. Vanemad inimesed olevat teadnud palkteed, mida mööda olevat pääsenud linnusesse selle ida- või kagupoolsest küljest.

Arheoloogilistel kaevamistel saadud leidude järgi määrati linnuse kasutamisajaks  XI sajand. Arvatav ehitusaeg oli IX sajand. Söestunud viljakihid vihjavad arenenud põllumajandusele, sest leitud vilja hulgas oli kahe- ja neljatahulist otra, nisu, rukist ja hernest. Vilja säilitati tõenäoliselt valli varju ehitatud aitades, kus need hoonete põlemisel söestusid. Luuleidude järgi tehti kindlaks veise, lamba, kitse, koera ja vähemal määral kodusea olemasolu. Nähtavasti tegeldi põllunduse kõrval ka loomakasvatusega. Pajulinn on osake  muistsest  asulast, mis rajati esimesel aastatuhandel pKr.

 

11A. ASULAKOHT

Muistne asula asus Kuusalu alevikus Tallinn-Peterburi põhimaanteest põhja pool Kuusalu kõrvalmaantee idaservas. Mälestis jääb 1,2 hektari suurusele alale Luugi talu (roheline maja Kuusalu ringtee servas) peahoone ja Narva maantee vahele. Asula pärineb I aastatuhande lõpust ja II aastatuhande algusest. Asulakoha on esmakordselt registreerinud T. Moora ja V. Lõugas 1970-ndate algul. 1978.aastal koguti mälestiselt noorema rauaaja keraamikat, mis säilib Ajaloo Instituudi kogudes. Asula on arheoloogiliselt kaevamata. Alates 1975. aastast on koht võetud riikliku kaitse alla.

 Asula piire on raske kindlaks teha, sest asula servaalad on täis ehitatud või kamardunud rohumaa, kus kultuurkiht on kas hävitatud või raskesti fikseeritav ilma spetsiaalsete kaevamisteta. Kõige intensiivsem on kultuurkiht Silmaallika ümbruses ja siit piki sooserva põhja poole kuni Luugi taluni. Sooserval ulatub kultuurkihi paksus kuni 0,6 meetrini. Mida rohkem nõlvast üles, seda õhemaks jääb kultuurkiht.

Kuusalu küla tee ääres on puutumatu kultuurkiht säilinud ilmselt ainult neis lohkudes, mis ulatuvad künnikihist sügavamale. Üsna tume näib olevat muld Lauritsakivi ümber. Siia on hiljem auke kaevatud ja neid täidetud. Asula lõunapiir näib minevat piki kiviaia talda, mis algab Lauritsakivist paar meetrit kagu poolt ja kulgeb otse ida poole kuni sooni. Lääne pool on asula piiriks Kuusalu kõrvalmaantee. Põhja pool ulatub kultuurkiht Luugi taluni.

Kultuurkihi iseloom asula eri osades on erinev. Ilmselt on sooserval esinev tüse kiht tekkinud osalt sellest, et maaharimise käigus on osa materjali ülalt nõlvalt alla uhutud. Võib arvata, et asula pärineb ajast, kui muinaskülas valitses omaette õuede süsteem ja muinasjäänused ladestusid kultuurkihti ebaühtlase tihedusega. Pole võimalik öelda, kas asula kultuurkihi levik antud piiriga lõpeb või liitub see Kuusalu soo põhja ja kirdekaldal täheldatud II asula kultuurkihiga.

Asulakohast edelas künka otsas asub Kuusalu vallale (kihelkonnale) väga oluline Lauritsakivi.

 

Comments (0)

You don't have permission to comment on this page.