Selles punktis 27 on ilmselt olnud maa- alune ehk maahaudadega matmiskoht.

Surnu on pandud maasse kaevatud auku. Valdavalt toimus laibamatus, kuid on olnud ka põletusmatuseid. Surnuid oli tavaliselt ühes hauas üks. Surnule pandi kaasa tarbeesemeid ja ehteid. Kui 11. sajandil pandi kaasa rikkalik varustus, siis 13. sajandil kahanes kaasapandavate asjade hulk tublisti. Arheoloogid on niisugustest kalmistutest leidnud inimluid, ehteid ja nuge. Kunagi ehk olid hauakääpad, hauamärgid või –tähised. Tänapäeval puuduvad igasugused eritunnused maapinnal. Kuna vanu kalmistuid on raske avastada, siis võib neid olla  rohkelt. 1977. aastaks oli neid avastatud 241.

Maahaudadega kalmistud olid omased Põhja-Eestile. Lõuna-Eestis olid levinumad kääbaskalmistud, kus surnu maeti ning tema kohale kuhjati liiva- või mullahunnik.