Kuusalu kalmistu

asub Kuusalu aleviku kaguservas. Kalmistu juurde viib Soodla tee tänav. Põhjaküljel on kolmekäiguline pealt paekiviplaatidega kaetud väravaehitis. Keskmise kaare peal on sepisrist. Ees lippväravad. Põhjaküljest piirab kalmistut 1,5-2 m kõrgune paekivilaotis nagu ka ida- ja lääneküljelt. Lõunakülg piirneb metsaga. Nii ida- kui lääneküljel on kolm läbikäiguava. Kalmistu põhjaküljel on veel kahepoolsete uste, pisut vajunud katuse, pehkinud ja osaliselt puuduvate viilulaudadega peakiviehitis.  Hoone seinad on pragulised. Kalmistu idaküljel uuemas osas on  paekivist tööriistakuur. Kalmistu lõunaosast võtab suure osa enda alla Valkla Hooldekodu matuseplats. Kuusalu kalmistu on rajatud aastal 1802. See daatum on  raiutud kalmistu loodepoolsesse paemüüri. Kalmistu laieneb järk-järgult lõuna  suunas loodusliku metsa alla. Algselt müüriga ümbritsetud, on see juba müüride vahelt välja kasvanud. Vanas osas kasutatakse pealematmist. Võsa võetakse maha ning vanad korras tähised asetatakse hauaplatsi äärde (otsa). Kalmistu peavärava juures peateest idapoolne ala on märgistatud kui muinsuskaitseala ja sinna ei kavatseta peale matta. Kalmistu maa-alaks on 10,6 ha. Kalmistul kasvab hulgaliselt puid: harilikud kuused, must mänd, mägimännid, kased, pärnad, tammed, on ka lehtpõõsaid ja vääntaimi. 

Kuusalu kalmistu on tähiste poolest väga rikas kalmistu. Leidub paekiviriste, hauaplaate, hulgaliselt sepis- ja valuriste, sepisaedu (14 + üks katkine), kolm marmorristi, graniitsambaid, paepostidel raudkettaedu. Paeristid ja paeplaadid ongi kalmistu vanimad hauamärgid. Vanim dateeritud paerist pärineb aastast 1839 ning tähistab Mai Willemsooni. Hauaplaatidest  vanimad pärinevad 1837. ja 1844. aastast. Vanimad malmristid on 19. sajandi keskpaigast Aabram Sturmi haual 1855. aastast. Malmristidest on enamlevinud lihtsad ristid, mille haaradele või ristile on kõrgreljeefis pressitud viisnurga kujutis. Hulgaliselt on malmriste, kus haara ots on kujundatud kolmiklehena. Enamikule malmristidest on tekst kõrgreljeefis peale kantud, kuid esineb ka nimeplaatidega malmriste. Esineb lihtsa kujundusega lattrauast riste, šabloonsetel motiividel masstoodangut ja ainulahenduslike detailidega sepisriste.

Kalmistule püstitatud hauasambad on kas obeliskilaadsed, pealegraveeritud risti kujutisega, näiteks Jakob Kagoveri hauasammas, või  kõrgele alussambale asetatud marmor- või graniitristid, näiteks Woldemar Kentmanni ja Amalie Kentmanni hauasammas. On hauaplatse,  mida ümbritseb madalate postide ja lihtsa metallaiaga piire. 20. sajandi algusest ja varasemast perioodist pärit piirdeaiad on lihtsa kujundusega. Varasemad hauakivid on korrapärase kujuga, hilisemal perioodil paigutati hauaplatsidele looduskivist lõigatud ühelt küljelt lihvitud või poleeritud korrapäratu kujuga hauakive. 20. sajandi II poolest paigutati kalmudele massiliselt hauatahvleid. Neil domineerib sümbolina enamasti rist või rist koos palmioksaga, aga ka leek, lilleõis või küünal. Hauatähisteks on ka puuriste: valgeks värvitud kui lakitud, hooldatud ja korras.

Kuusalu kalmistu peatänavas asub Vabadussõjas ja I maailmasõjas langenute mälestuseks ausammas,

mis avati 16.mail 1921 pastor R. Lutheri õnnistusel. See oli esimene mälestussammas, mis püstitati Eestis Vabadussõjas langenutele. Samba  raha 119 902 marka koguti annetustena.  Ausammas, mustast graniidist valmistatud ja poleeritud, on  4, 26 meetrit kõrge  kahejärgulise sokliga obelisk,  millel järgmine  tekst: ” Kuusalu / kogudus / mäletab tänuga oma pojad / kes suurel wõitluse ajal / oma elu jätsid / Eesti kodu kaitseks.” Ja selle all : “Kuida on Wägewad langenud / kesktapluses ’Oh mu wend Jonathan / mul on kahju sinust ’2 Sam 125”. Soklil tekst: “Eesti Wabaduse sõjas / 1918-1920 langesid” ja 12 sõduri nimed. Kolmel ülejäänud küljel on tekst. “Suures maailmasõjas / 1914-1918 / said surma” ja kokku 60 nime (samba esialgsel variandil oli 53 nime). Osaliselt lõhuti sammas 2. juulil 1941, lahtilõhutud tükid maeti maasse, taastati õnnistati uuesti 10.augustil 1942. aastal. 1945 eemaldati osa teksti -  Vabadussõja nimetus ja langenute nimed. Kolmandat korda pühitseti ausammas 26.novembril 1988.  Taasavatud sambale on raiutud lisatekst: ”Püstitatud 1921 / Purustatud 1941/ Taasavatud 1942 /Vabadussõjas langenute / nimed maha raiutud 1945 / Restaureeritud 1988 / Heino Kuura” ja “lõpetas / Arno Pajupuu”.

Eduard Ahrensi haud  

Eelmise sajandi alguses ( 1802 ) rajatud kalmistul peatume ka eestikeelse uuema kirjaviisi rajaja Eduard Ahrensi haual. Tema haua leiame kalmistu raamihoonet läbiva tänava parempoolsel äärel, 50-ne meetri kaugusel raamihoonest. Hauda tähistab kiviplaat mõõtmetega 179 x 112 x 8 cm.  E. Ahrens, Kuusalu pastor  1837. aastast kuni surmani 1867.aastal,  lähenes elavale rahvakeelele. 1843.a. ilmus Ahrensi poolt koostatud eestikeelne grammatika „Grammatika Der Ehstniscen Sprache“, millest anti välja kordustrükk koos lauseõpetusega 1853.a.

Eduard Ahrens sündis 03.aprillil 1803 Tallinnas. Ta õppis Tallinna Toomkoolis 1811-1819, Tartu Ülikoolis 1820-1923. Töötas koduõpetajana Kose kihelkonnas Pikavere mõisas 1824-1831, Vana-Vigalas krahv Sieversi perekonnas 1831-1837, Kuusalu koguduse õpetajana 1837-1863, Ida-Harju praostina 1860-1863; ÕES auliige 1845-1847, Eestimaa Kirjandusühingusse kuulus aastast 1842. Suri 19.veebruaril 1863 Tallinnas kopsurabandusse, maetud Kuusalu kalmistule. Eduard Ahrens oli eesti keele uue kirjaviisi ja lauseõpetuse aluste rajaja.XIX sajandi alguskümnenditeni oli eesti keele kirjapanemisel kasutusel ortograafia, mis ei arvestanud eesti keele ehitusega, vaid lähtus saksa keele arusaamadest. Eesti keeles on oluline roll pikkade ja lühikeste häälikute vastandusel. Vana kirjaviis püüdis kajastada ainult täishäälikute pikkust, kusjuures seda, kas täishäälik on lühike või pikk, märgiti hoopis täishäälikule järgneva kaashääliku kirjapanemise abil.Kaashäälik kirjutati ühekordselt siis, kui taheti märkida, et talle eelnev täishäälik on pikk.

Vana kirjaviisi puudulikkust märkasid paljud haritlased, kes XIX sajandi alguskümnenditel eesti keele edendamisega tegelesid. Tehti mitmesuguseid ettepanekuid kirjaviisi parandamiseks. 1840.aastatel hakkas Kuusalu pastor Eduard Ahrens eesti keele grammatikat põhjalikult süstematiseerima. Ahrens püüdis eesti keeles toimivaid mehhanisme täpselt kirjeldada ja reeglistada, kuid taipas varsti, et vana kirjaviisi kasutades on seda võimatu teha, sest eesti keeles on olemas lühikesed ja pikad häälikud ning lahendus on see, kui kirjutada lühike häälik ühekordselt ja pikk kahekordselt. Oma grammatika esimeses trükis ei söandanud Ahrens uut viisi näitesõnade kirjapanemisel kasutada (grammatika ise oli saksakeelne). Aga teises trükis 1853. aastal olid näitesõnad ja näitelaused kõik juba uues kirjaviisis. Ahrensi kirjaviisi reform põhjustas palju vaidlemist, enne kui uus ortograafia kasutusele võeti. Päris üldkehtivaks sai see alles pärast Ahrensi surma, 1870.aastate alguses. Ahrens tahtis muuta saksapärast kirjakeelt nii, et see sarnaneks rohkem rahvapärase kõnekeelega. Saksapärased ei olnud mitte ainult eesti keele kohta kirjutatud grammatikad, vaid ka kirjalik eesti keel ise. Eesti kirjakeele olid loonud XVI ja XVII sajandil sakslastest kirikuõpetajad, kes vajasid eesti keelt selleks, et selgitada eestlastele ristiusu tõdesid. Nad pidasid ennast kõrgema kultuuri kandjateks, ning seetõttu ka oma keelt kõrgemaks ja täiuslikumaks kui eesti keelt. Paljude ristiusu mõistete ja arusaamade jaoks polnud tollases eesti keeles sõnu ega väljendeid. Selle tulemusel oli keel, mida eestlased kirikuraamatutest lugesid ja oma kirikuõpetaja suust kuulsid, väga erinev sellest keelest, mida nad omavahel rääkisid.

Ahrens kirjutas: „Eestlane räägib pastoraadis hoopis teist keelt kui külas. Ta oskab kirikukeelt väga hästi ja kasutab seda hingekosutuslikes vestlustes alati, sageli aga ka teistel puhkudel, kui ta usub, et saab end sel viisil kergemini mõistetavaks teha.   [---] Kuna ta on kõik oma kiriklikud raamatud saanud haritud sakslaste käest, siis peab ta vigast kirikukeelt õilsaks ja suursuguseks ning oma õiget külakeelt jämedaks ja labaseks.”Ajalooarhiivis säilitatakse E. Ahrensi 1840. aastast pärit käsikirja «Versuch die ortoepischen Zeichen Masings durch Zurückführung der estnischen Aussprache auf ihre Gesetze entbehrlich zu machen».

Eduard Ahrensi kõige olulisemad keelealased tööd: „Johann Hornung, meie eesti kirikukeele looja“, „ Eesti keele Tallinna murde grammatika“, „Eesti Piibli keelevead“.  Eduard Ahrens oli baltisakslasena reaktsiooniline kõikide talurahva  vabaduspüüdluste vastu. Seda näitab ka tema kõne ( säilinud tekst), mille ta pidas 1859.a. talurahva rahutustest ( Kolga mässust) osavõtnute karistamisel. Sama näitab ka tema vastuseis rahvakoolide asutamisel kihelkonnas. Ahrens väitis, et tema leerilaste hulgas on vaid 10% lapsi, kes lugeda ei oska. Mis talukooli rahval veel vaja on? Ahrensi vastuseisu tõttu loodi esimesed rahvakoolid Kuusalu kihelkonnas alles tema järglase Wilhelm Kentmanni ajal. Kuusalu „koolide isaks“ nimetatud pastor Kentmann on maetud Ahrensi haua taga olevale raudaiaga piiratud hauaplatsile. E. Ahrens suhtus halvustavalt ka F. R. Kreuzwaldi eeposesse „Kalevipoeg“, rünnates seda korduvalt ajakirjanduse veergudel. Keelemehena jäädvustas Eduard Ahrens ennast Eesti kultuuriajalukku ja tema haud on riikliku kaitse all.

Woldemar Sützi haud.

Sama teed mööda edasi liikudes on selle ristumise kohal läbiva tänavaga vasakul Woldemar Sützi haud.

W. Sütz pärines Kuusalu köstrimajast, juba mitu põlve Kuusalus köstriks olnud Sützide suguvõsast. Ta sündis 06.veebruaril 1877.a. Peale üldhariduse omandamist Tallinnas Nikolai gümnaasiumis õppis lühemat aega Leipzigis ja astus 1897.a.Peterburi konservatooriumi oreliklassi, kus õppis kaks aastat. Lõpetanud 1899.a. Peterburi konservatooriumi oreli ja kompositsiooni alal, töötas Tallinnas ja Pärnus muusikaõpetajana. W. Sütz oli esimene eestlane Harjumaalt, kes lõpetas Peterburi konservatooriumi. Haigestus õpingute ajal Peterburis tuberkuloosi. Selle muusikamehe elu lõppes  juba 32. eluaastal 12.nov.1908. 

W.Sützi looming ei olnud suur. Ta kirjutas kümmekond sega- ja meeskoorilaulu, mis olid nende ilmumise ajal palju lauldavad, sest oma eleegilise põhikoega vastasid need sajandivahetuse maitsele.

W. Sütz on kirjutanud neli soololaulu ja mitmeid klaveripalu, mis on säilinud käsikirjas.

Gustav Vilbaste haud

Dr. Gustav Vilbaste (Vilberg) haud asub  peatänavat mööda edasi minnes umbes 300 m Vabadussambast kolmanda ristuva tänava parempoolses ääres. Loodusteadlane  dr.Vilbaste maeti kodukihelkonna kalmistule 1967.a. Gustav Vilbaste sündis 03.septembril 1895.a. Kuusalu kihelkonnas Kodasuu vallas Haavakannu külas Johannes ja Miina Vilbergi viienda lapsena. Hiljem olid vanemad rentnikuks  Jõelähtme vallas Saunja külas. Ta oli laia huvideringiga loodusteadlane, kes oma peamise eriala – floristika – kõrval on tegelenud veel metsanduse, looduskaitse, botaaniliste uurimuste ajaloo ja paljude teiste küsimustega. Temalt on ilmunud mitmed taimemäärajad,  ta on tegelenud rahvapäraste taimenimetustega ja koostanud neist 1500 leheküljelise käsikirja . Ta oli aktiivne loodusteaduslike perioodikate toimetaja ja väljaandja. Loodusteaduste kõrval oli Vilbaste innukas rahvaluule, murdekeelelise sõnavara ja vanavara koguja. Eriti innukalt uurinud endise Kuusalu kihelkonna asustuse ajalugu kohanimede kaudu, kogunud ka  kodukandi folkloori ning etnograafilisi esemeid.

Lahkume kalmistult Kuusalu Keskväljakule. Keset väljakut seisab represseeritute mälestusmärk. See on pühendatud kõigile, keda nõukogude  võim võõrsile asumisele saatis. Mälestusmärk  kujutab endast kivist alusel telefoni. Sellest mälestusmärgist edasi jääb rahvamaja, mille vahetus läheduses on         II maailmasõjas hukkunute ühishaud.